HÕFFi filmiklubi esitleb – “Fiiliate käsiraamat”

Ühe originaalsema käekirjaga Euroopa filmilavastaja Jan Švankmajeri must sürrealistlik absurdikomöödia kujutab üksildasi inimesi meie keskel, kes kõik on oma ihade otsinguil. Olgu siis selleks ajalehemüüja, kes on kodus teinud valmis omapärase masturbeerimismasina; nukrameelne kaunitarist telediktor, kes saab naudingu kausis elavate kalade abiga, või siis noormees, kes teeb pornoajakirjadest endale kukemaski ja ründab sellega kujuteldavat naabrinaise kuju.
See ilma dialoogideta film on ühelt poolt sünge, kuid teisalt vabastav grotesk, mille tegelaste „seksuaalsete perverssuste” taga peitub tegelikult tänapäeva indiviidi meeleheitlik üksindustunne.

Septembris 90. sünnipäeva tähistav Jan Švankmajer on tuntust pälvinud eelkõige oma varasemate sürrealistlike animafilmidega, mis on võitnud ka mitmeid olulisi auhindu rahvusvahelistel filmifestivalidel. Alates 1980. aastate lõpust pühendus Švankmajer ka draamalikematele lavastustele, mille esimeseks pääsukeseks oli esimene täispikk film „Alice” (1988), millele järgnesid „Faust” (1994), „Fiiliate käsiraamat” (1996), „Otesanek” (2000), „Hullus” (2005), „Kuidas elu üle elada (teooria ja praktika)” (2010) ja „Putukas” (2018). Kolme viimast on näidatud ka Pimedate Ööde filmifestivalil.

Filmi juhatab sisse Haapsalus üles kasvanud videokunstnik, maalija ja filmirežissöör Jaan Toomik (1961), keda kriitikud nimetavad sageli rahvusvaheliselt üheks tuntumaks Eesti nüüdiskunstnikuks. Toomik veetis oma nooruspõlve Haapsalus, kus lõpetas kooli 1980. aastal. Tema filmograafiasse kuulub hulgaliselt videoinstallatsioone, lühimängufilmid „Oleg” (2010) ja „Kaks meest rongis ja keegi veel…” (2023) ning täispikk mängufilm „Maastik mitme kuuga” (2014).

„Fiiliate käsiraamatut” kommenteerib Jaan Toomik järgmiselt: „Švankmajeri film on mänguline ja kompleksivaba käsitlus erinevatest fiiliatest, mis on edasi antud kohati läbi homeerilise naeru. Nauditav on Švankmajerile omane sürrealistlik vormikäsitlus.”