Ülo Sooster. Mees, kes kuivatas rätikut tuule käes

  • L
  • Kuupäev28.11.2020
  • Algusaeg 14:00
  • Kestus 01:24
  • Piirang Alla 6a mittesoovitatav
  • Toimumiskoht Teatrisaal
  • Žanr:
  • Dokumentaal

Vene režissööri Lilija Vjugina dokumentaalfilm “Ülo Sooster. Mees, kes kuivatas rätikut tuule käes” on läbi aegade ühest mõjukamast eesti kunstnikust Ülo Soosterist, keda ei võtnud omaks ei kodumaa ega ka kauge Venemaa, kuhu ta olude sunnil oma dramaatilisel eluteel sattus. Kes ei teaks Soosteri loomingust tuntud muna kujundit või kunstniku sünnipaigast Hiiumaast inspireeritud töid kadakate ja kala-motiiviga? Ja muidugi “Huuled”, mis küll kunstniku enda sõnul pidi algselt vihmausse kujutama.

1924. aastal Hiiumaal Pendi talus sündinud Sooster alustas oma õpinguid Tartus Pallases 1943. Mõned aastad hiljem, 1949. aastal mõisteti ta nõukogudevastase tegevuse eest kümneks aastaks Karaganda Dolinka vangilaagrisse. Vabanenud 1956. aastal, naasis Sooster esmalt Eestisse, ent kolis peagi abikaasa Lidiaga Moskvasse, kus temast sai vene avangardi teise laine tuntumaid esindajaid. Ta osales Moskva Maneeži kuulsal avangardistide näitusel 1962. aastal, mida külastas ka Nikita Hruštšov. Mitme kunstniku tööd tekitasid Hruštšovis nõutust, teiste hulgas Soosteri omad. Kompartei peasekretär nõudis kunstnike tegevuse keelamist, kasutades seejuures üsna vängeid sõnu moodsa kunsti ja selle loojate aadressil.

Sooster korraldas ka Krassini tänaval kuulsaid “teisipäevi”, kuhu kogunes Moskva põrandaalune seltskond. Ametlikult oli ta graafik, teadusliku ulme illustraator, mitteametlikult eksperimentaalmaali meister, esimene nõukogude sürrealist, kelle isiklik metafüüsika peegeldus tema omapärases stiilis. Ülo Sooster suri 1970. aastal oma ateljees Moskvas vaid 46-aastasena ning tema surma põhjus on senini jäänud mõistatuseks. Ta elu oli dramaatiline, intensiivne ja täis vastuolusid, tema mõju Eesti ja Vene kunstielule on märkimisväärne, tema kunstipärand intrigeeriv ja hindamatu.

Film on üles võetud neljas riigis: Venemaal, kus kunstnik töötas, Eestis, kus ta sündis ja kuhu on maetud tema põrm, Kasahstanis, kus ta oli vangilaagris, ja Iisraelis, kus elab praegu tema pere. Film on omamoodi rännak ajas ja ruumis, mille teeb läbi kunstniku poeg Tenno Sooster.

Filmi režissöör ja stsenarist on Lilija Vjugina, operaator Sergei Sõrbu, monteerija Sergei Voronin, helilooja Timo Steiner. Filmi tootjad on Baltic Film Production, AVC Charity ja Reval Film, filmi peaprodutsendid on Marianna Kaat ja Maia Avelitševa. Filmi on toetanud Eesti Filmi Instituut ja Eesti Kultuurkapital. Film on valminud koostöös Eesti Rahvusringhäälinguga.

Lilija Vjugina on lõpetanud Üleliidulise Riikliku Kinematograafia Instituudi (VGiK). Töötanud Venemaa televisioonis alates 1992. Aastast. Ta on töötanud toimetaja, telesaadete autori ja tootjana, tegutsenud dokumentaalfilmide stsenaristi, režissööri ja produtsendina. Vjugina on Artjom Boroviki auhinna neljakordne laureaat, TEFI kahekordne laureaat, dokumentaalfilmifestivalide auhindade mitmekordne laureaat ning Venemaa Ajakirjanike Liidu ja Venemaa Kinematograafialiidu liige. Valik olulisemaid viimaste aastate dokumentaalfilme, mis kajastavad kunsti ja kunstnikke: 2018 – „Romas, Tomas ja Jossif“ («Ромас, Томас и Иосиф»), 2017 – „Ilja Kabakov. Mitte kolorist“ («Илья Кабаков. Не колорист»), 2010-2015 „Kes on kes“ („Кто есть кто“) ja „Kultuur“ („Культура“).

Piletiinfo

Pilet 5 €